Haudamäe puhkemaja - loodussõbra paradiis

Aastakümneid tagasi, noore poisina tegi Margus Zupsmann koos vanematega Meelva soo ääres heina ning mõtles, et miks see elu peab nii raske olema. Teeks pigem Meelva järve äärde mõnusa puhkemaja ja tooks niimoodi leiva lauale. Mõtetel on suur jõud. Aastakümneid hiljem rajaski Margus koos abikaasa Signega Meelva järve äärde Haudamäe puhkemaja.

Haudamäe tuli Zupsmannite perekonda möödunud sajandi 80ndate keskel, kui Marguse vanemad ostsid kunagise jõukal järjel talu. Talu põlisasukad olid lahkunud Eestist II ilmasõja keerises ning kui Eesti taasiseseisvus, ostis Margus lisaks talusüdamele juurde ka maad ja metsa ning nüüd on Haudamäe talu suurus samas suurusjärgus kui enne võõrvõimu tulekut. Üks ring on seega täis saanud.

Haudamäe talusüda jääb aga vaid mõnesaja meetri kaugusele Meelva rabajärvest ning talu piirid jooksevad pruunikarva järve vastu. Siit tuligi aastakümneid tagasi Margusel mõte, hakata pakkuma inimestele Haudamäel puhketeenust. 2000. aastal saigi see mõte teoks.

Ettevõtlus kui elustiil

Puhkemaja pidamine ja turism pole Margusele mitte niivõrd ettevõtlus, kui pigem elustiil. Aastaid erinevaid müügitöid teinud mees tunneb ennast kõige kodusemalt metsas ja soos, kuna elupõlise jahi- ja kalamehena ning loodusgiidina veedab ta seal võimalikult palju aega.

“Oleme Signega juba mõnda aega iseendale tööandjad, mina käisin plaatimise koolitusel ja teen plaatimistöid, mis on mõnus nokitsemist vajav töö. Majandan puhkemaja ning teen erinevaid loodusretki ja mootorpaadisõite Peipsil ja Võhandu jõel. Mind ei vea palgatöö juurde miski tagasi,” mõtiskles Margus Zupsmann üle Meelva rabajärve sõudes.

Lisaks on Margus ka kirglik jahimees ning ka sellele hobile ei kulu just vähe aega. “Paljud mõtlevad, et jahimehed tahavad vaid lasta, kuid mina lähen öösel pukki, poen magamiskotti ja vaatan, mis toimuma hakkab,” rääkis Margus Zupsmann. “Hiljuti nägin ilvest mööda jalutamas, saatja kaelas, saatsin teadlastele koordinaadid, nemad kohe teadsid, kellega tegu - see ju ilvesepoiss Juss.”

Meelva järvel tuleb justnimelt sõuda, sest Meelva maakaitsealal on mootoritest lubatud vaid elektrimootori kasutamine ja nii aerutabki Margus Zupsmann järve lõunakaldalt vastaskaldale.

Margusele on tee tuttav, juba väikese poisina käis ta koos vanaisaga järvel kala püüdmas ning pole vist liialdus öelda, et ta teab sellest järvest pea igat kivi. Nii rääkis ta järve lõunakaldalt vastaskaldale viivast kiviteest, mille kaudu võiks madalama veetaseme korral põhimõtteliselt jalgsi üle järve minna.

Lugu tundub põnevana. Kas tõesti on tegemist mingi salateega, mida mööda kohalikud elanikud peninukkide eest soosaartele põgenesid? Põhjus on aga tunduvalt proosalisem – kivid liigutas nö õigesse kohta jääaja lõpus liikvele pääsenud jääkilp ning sinna need ka jäid. Mis aga ei tähenda seda, et soo poleks pakkunud kohalikele inimestele pelgupaika sõdade korral.

Praegune Meelva järv ei meenuta millegagi aastakümnete tagust, mil kohalik suurmajand ehitas praktiliselt järve kaldale sigala ja kõik, mis sigalast tuli, see järve läks. Kõige selle tulemusena hakkas järv kinni kasvama. Õnneks on loodusel isepuhastumisvõime ja kui majandite aeg otsa sai, hakkas ka järve vesi taas selgemaks minema.

Margus on teinud Meelva soos huvilistele sadu tuure ning lugusid, mida ta soost rääkida võib, on sama palju. Kas teadsite, kuidas metsseakult märgib metsas oma piirkonda? Hõõrub kihvadega vastu puud. Mida kõrgemalt hõõrub, seda suurem kult. Tuleb väiksem kult, näeb, et kõrgemalt hõõrutud ja hoiab sellest kohast heaga eemale.

Või kuidas kõige kindlamini õõtsikutel kulgeda? Vaata, kuidas loomad on läinud ning mine nende jälgedes. Ega põder rumal pole, et laukasse kipub, läheb ikka tasa ja targu ohust mööda.

Kuid Meelva soo pole mitte ainult õõtsikud ja siirdesood, siin on ka soosaared, kus veel pool sajandit tagasi kihas elu. Taludes elati, peeti loomi, kuid nüüd pole püsiasukaid soosaartele enam jäänud ning kunagisi taluasemeid meenutavad vaid vähem või rohkem kokku kukkunud talusüdamed.

Suust suhu reklaam

Margus Zupsmann ei tee saladust, et tema juurde tulevad peamiselt kas kalamehed, pered ja sõpruskonnad või lihtsalt linnakärast irduda soovijad. Seejuures leiavad paljud kliendid puhkemaja ise üles. Info liigub otse inimeselt inimesele.

Lisaks puhkemaja rentimisele saavad puhkajad kasutada ka paati, vesiratast, kanuud nii Meelva järvel kui ka Räpina paisjärvel ning käia kas ise või Marguse juhatusel sooga tutvumas. Mootorpaadiga saab koos Margusega teha kalaretki, veesporti või niisama sõite Võhandu jõe suudmes ja Peipsil. “Perede ja sõpruskondadega on alati kuidagi väga mõnus tuure teha,” rääkis ta.

Kui turismiettevõtjad kurtsid majanduskriisi ajal tööpuuduse üle, siis Haudamäed see kriis eriti ei puudutanud. Pigem vastupidi. Nii tuli Haudamäele üks klient looduse rüppe lihtsalt rahulikult töötama ja üldse oli inimestel rohkem aega, mida looduses veeta.

“Meie külalised tahavad lihtsalt linnamelust eemale saada ja tulla kasvõi korra looduse rüppe. Nii oli meil kunagi eestlasest klient, kes oli aastaid töötanud suures rahvusvahelises firmas ja kes tuli Haudamäele nädalaks ajaks ainult selleks, et inimestest puhata,” rääkis puhkemaja peremees.

Artikkel on koostatud LEADER koostööprojekti "NG kogukondade tugevdamine, turismi edendamine" raames, mida toetab PRIA Eesti maaelu arengukava 2014–2020 programmi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahenditest. Autor Sander Silm.