Projektitaotleja kogemused: Kirsi Talo lugu

Järgnevalt jutustab oma LEADER-toetuse taotlemise lugu Kirsi Talo perenaine Kaidi Kerdt.

Kirsi Talo lugu on lihtne: Setomaalt saab korraks eemal olla, aga mitte kunagi päriselt lahkuda, kuna juured kutsuvad alati tagasi. Minu lugu sai alguse lapsepõlvest, mille veetsin Miikses, Lättekivi talus, oma imelise vanaema Ode Kivilätte valve all. Oi kuidas ma armastasin seda aega, oma vanaema, Setomaad, neid teistmoodi tavasid ja seda omapärast keelt ja neid vanaemaga koos leelotamisi. Vanaema õpetussõnad ja tema soov, et ma leiaks viisi kuidas Seto pärandit edasi kanda, sundisid mind neli aastat tagasi soetama Kirsi Talo Meremäe külje all. Alguses oli soov lihtsalt omada kohta, kus olla. Kuna vanaema talus toimetas onu oma perega, siis tundus loogiline leida oma pesa, kus suviti olla, sest hing ihkas Setomaale tagasi. Nagu saatuse tahtel, külastades Setomaa Kuningriigi päevi, ütles miski mulle, et peaks vaatama kinnisvaraportaale, äkki on seal midagi müügis ja Kirsi Talo kuulutus lõi kohe esimesena ette. Helistasin, vaatasin ja muu on juba ajalugu. Talu oli väga kehvas seisus: peamaja kokkuvarisemise äärel, hoov täis maltsa. Kuid miski kõnetas mind, et see on maja, mille ma pean endale saama. Mäletan oma ema sõnu nii selgelt: „Üle minu laiba ostad selle talu. See nõuab nii palju tööd“. Aga mina pidin selle talu endale saama - maksku mis maksab! Järgmisel päeval helistasin müüjale ja tehing sai tehtud.

Aastakese maja kallal nokitsedes ja nähes, kuidas vana maja elule ärkab, tuli aina enam veendumine, et see on meie kodu ja siia tahame elama tulla, kuigi meil oli ka oma majapidamine Tallinna külje all. Ühel õhtul oma lapsepõlve pilte vaadates tuli idee luua Kirsi tallu kodumajutus, sest ringi vaadates hakkas silma, et Setomaal ei paku täna keegi majutust, suitsusauna nautimist ning ürituseruume päris ehtsas Setomaa talus. Leida võib kaasaegseid majutuskohti, kuid päris ehtsat Setomaa talu saab oma silmaga vaadata, kuid mitte käega katsuda Värska Talumuuseumis. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda rohkem tundsin, et see on see, mis võimaldab minu vanaema viimast soovi ellu viia ning võimaldada meil päriselt maale kolida ja edasi anda Setomaa pärandit ning kultuuri.

Ideeks sai pakkuda majutust ja teenuseid autentses Setomaa talus, kus on elatud, kus on haritud maad, kasvatatud loomi ja kus on olnud au sees Setomaa traditsioonid ning kombed. Suureks eeliseks oli ka Kirsi Talo hästi säilinud kõrvalhooned ja vajalik arhitektuur, mis Setomaa taludele omane. Kuulsime naabritelt ning lugesime internetist, et Piiriveere Liider pakub toetust erinevate kohalike projektide elluviimiseks, mis aitaksid luua uusi väärtusi ning luua ka töökohti piirkonda. Kuna hoonete renoveerimine näitas, et päris üksi me nende kulutustega toime ei tule, siis saigi süda rindu võetud ning uuritud, kuidas see toetuse küsimine käib. Ma ei olnud varem toetuste küsimisega kokku puutunud, aga tahtsin kogu protsessi algusest lõpuni ise läbi teha. Kohe alguses sai selgeks, et pean ise koostama oma äriplaani, ehitusprojekti lahendused jne, sest kes muu saab anda edasi minu visiooni ja südamesoovi paremini peale minu enda. Mäletan kuidas veetsin pikki õhtuid sõnasid seades, SWOT-analüüse, finantsplaane tehes, et kõik saaks õigesti. Arhitektiga koos sain unetuid kuid veeta kirjavahetust pidades, materjalide, lahenduste üle mõeldes, kuidas säilitada kõike seda vana ja samas anda uus hingamine sellisele väärikale talule. Käte värisedes sai esitatud esimene toetus kõigele neljale hoonele. Meenub, kui hindamiskomisjon tuli esimest korda hoovile ja kui muidu jutt jookseb ladusalt, siis äkki tundsin, et ma ei saa sõnagi suust, kuidas viie minutiga anda edasi, mida ma päriselt siin luua tahan. Summa oli suur ja ette näidata veel vähe, seega täiesti mõistsin esimest negatiivset otsust. Unistus oli aga nii suur, et kraapisin kokku viimased säästud ja nokitsesin ise edasi, sest ehitusprojekt oli ju nüüd olemas. Nõnda sai valmis peamaja ning suitsusaun. Samal ajal parandasin pisut äriplaani, vähendasin summat juba tehtud tööde arvelt ja saatsin uuesti projektitaotluse teele. Küsite miks? Sest teadsin, et viin iga hinna eest tehtu lõpule ja kui oled juba näinud nii palju vaeva, et koostada kõik vajalikud dokumendid, siis patt oleks jätta pooleli esimese negatiivse vastuse korral. Mind inspireerisid ka toredad toetajad: naabrinaine ütles, et ära lase pead norgu, proovi uuesti; Taarka Tarõ pererahvas utsitas ikka edasi proovima. Ja nii ma tegingi. Tõsi, teise vooru eitavat vastust oli juba raskem taluda. Korraks tuli tunne, et las ta jääda, teen nagu jaksan omavahendistest edasi. Tundus justkui mind ei usaldata. Ehk mõeldakse, et näe, linnavurle tahab endale toetuse abil suvekodu ehitada. Korraks oli tunne küll, et aitab.

Taaskord korjasin oma pettumuse kokku ja tegin seda, mis oli hingele hea - nokitsesin edasi. Kogu me perekond arvas, et ma olen hulluks läinud, kuna muust ma ei rääkinud kui Kirsi Talost ja enamus aega seal veetsingi. Õnneks minu abikaasa ja poeg jagasid minu kirge ja koos võtsime ette järgmise kõrvalhoone - aidad. 2018. aasta aprillikuus tulid meile esimesed külalised, Daily Telegraaf võttegrupp, Setomaa Turismi poolt saadetuna. Nii Setomaa Turism kui ka ajakirjanikud olid vaimustuses, mida me olime loonud ning see tagasiside oli murdepunkt. Peale julgustavaid sõnu Elin Priksilt ja tunnustatud reisisaatejuhilt esitasin kolmandat korda projektitaotluse. Kuna hoonetest oli jäänud alles nüüd vaid kaks, mis vajasid tööd, siis esitasin taotluse kõige mahukamale - küün-laudale. Mõtlesin lahendustele, mis oleks teistmoodi, uudsed ja nõnda sündis idee vana küün säilitada ja pakkuda tulevikus laka peal magamise võimalust, värsketel heintel, see mida ise lapsepõlves kogesin. See idee koorus välja meie esimeste külastajate tagasisidest. Lisasin muudatused, kirjutasin lahti, mida olen teinud nende aastate vältel, juurde ka pildid juba valmis külalistetoast ning saatsin projektitaotluse kolmandat korda uuesti. Ütlesin endale, et see on nüüd küll viimane kord -kolm on kohtu seadus. Olin elevil ja korralikult närvis, kui esimest korda sain tulla komisjoni ette oma projekti kaitsma ja seal ma lasin oma tunded valla - kõik mida olin mõelnud nende aastate vältel. Lahkusin hea tundega, sest mind oli kuuldud ja teadsin, et andsin endast parima.

Mäletan kristallselgelt seda suviselt sooja pealelõunat, kui sain Piiriveere Liidrilt e-maili, kus oli kirjas, et nad on otsustanud minu projekti toetada. Ma lihtsalt karjusin keset Kirsi Talo hoovi, nutsin, hüppasin ja kargasin - ma ei suutnud seda uskuda. Issand, kui tänulik ma neile olin ja tänaseni olen selle usalduse eest. Kirsi Talol oli selja taga imeline suvi: meid külastati nii palju, et tegime juurde aiamaja, sest nõudlus ületas pakkumise. Inimesed tulid hommikul aidast välja, ringutasid ja ütlesid, et nii nüüd ma tean, kuidas on päriselt magada vabaõhumuuseumis. Sellel poolikul esimesel hooajal külastas meid inimesi Eestist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, USAst, Kanadast. Me ei saanudki päriselt lõpuni aru, mis on juhtunud. Lisaks otsustasid meie lugu kajastada ajakiri Kodu ja Aed ning Õhtuleht - kõik andis aimu, et Kirsi Talo on väga Setomaale vaja, siia tahetakse tulla tagasi, et kuulata Setomaa lugusid, et saada osa pärandist, et see hullumeelne idee oli tegelikult ka vajalik. Hooaeg tõestas, et küün-lauda renoveerimine on hädavajalik, et Kirsi Talo majandamine oleks jätkusuutlik.

Täna on Kirsi Talo alustanud toetuse eest renoveerimist ning küün-laut on saamas oma uut kuube, mis annab võimaluse mahutada 10 lisainimest, lisaks annab võimaluse korraldada Kirsi Talos koosolekuid, kontserte, seminare, koolitusi. Projekti valmimisaeg on 31. aprill ja tööd käivad. Ilma Piiriveere Liidri toetuseta ma ei oleks olnud võimeline seda projekti ellu viima kindlasti veel järgmised kolm aastat. Tänu Piiriveere Liidrile pakub Kirsi Talo juba täna tööd 3-le inimesele, toob oma maksud Setomaale ning plaanis on veel anda tööd vähemalt 2-le kohalikule inimesele. Me kasvame, meid on märgatud ja meist kirjutatakse ning mis kõige olulisem, meid armastatakse. Tänasel päeval mahutab Kirsi Talo 16 külalist, koos vastvalmiva toetusprojektiga saame mahutada uuel hooajal juba 26 külastajat. Suve tähtsamad sündmused on juba toonud täismaja broneeringud. Tulevikuks jääb veel renoveerida kivimüüriga laut ja siis on unistused täitunud.

Ma siiralt loodan, et Kirsi Talo lugu on olnud inspireeriv neile, kes veel kahtlevad, kas tasub projektitaotlust esitada. Tasub küll! See on olnud pikk teekond, aga on mind õpetanud mitte kunagi alla andma, unistama suurelt ja olema järjekindel oma soovides. Kui uskuda oma unistuste täitumisse ja järjekindlalt oma unistuste poole rühkida, siis saad alati vääriliselt tasutud. Esimese ja ka teise eitava vastuse korral ei tasu pilli põõsasse visata, vaid tasub korraks aeg maha võtta. Soovitan projekt uuesti mõttega läbi töötada, et mida annaks veel paremini teha, küsida nõu lähedastelt, tagasisidet projektijuhtidelt ning hindamiskomisjoni liikmetelt ja siis ikka esitada uuesti. Järjepidevus viib sihile.

Kirsi Talo pererahvas tahab siinkohal väga tänada Piiriveere Liideri tiimi, hindamiskomisjoni liikmeid ja Setomaa kogukonda, et nad on uskunud meisse ja toetanud meid. Aitjuma!

www.kirsitalo.com

Facebook: Kirsitalo Kodumajutus