HUNDIALLIKA KESKUSE LUGU
Hundiallika Retriidi- ja Koolituskeskus (talukoha endine nimi on Laiuse) on tänaseks toimetanud 8 aastat. Selle aja jooksul oleme jõudsalt kasvanud, saanud targemaks ja tuntumaks, nii et kuigi oleme hetkel avatud vaid soojal perioodil, on meie õuel umbes 20 üritust aastas, mis on hetkel ka täielik maksimum.
Kui Piiriveere Liider palus jagada oma kogemusi, andis see hea tõuke selleks, et vaadata tagasi nende 8 aasta peale.
Nii nagu iga ettevõtmisega, on meilgi olnud väljakutseid, aga julgelt võib ütelda, et rõõmu ja õnnestumisi on olnud rohkem. Nagu ilmselt paljud väikesed ettevõtted maapiirkonnas, on ka meie tegevuse puhul silma särama panevaks faktoriks mitte ettevõtlustulu, vaid see, mida me oma tegevusega loome. Jah, muidugi on oluline ka finantsressursside mõistlik planeerimine, aga ma ei usu, et väikest pereettevõtet saaks üldse teha raha pärast - varem või hiljem hakkaks see lihtsalt iseendale vastu töötama ja tekitaks liigset pinget. Hooajal võib ju puhkepäevast või kasvõi mõnest puhkeõhtust vaid und näha. See omakorda tähendab, et hetkel, kui meie tegevusest saaks lihtsalt töö, tuleks ilmselt midagi muud tegema hakata.
Meie keskuse kasvamine on toimunud etappide kaupa, et mitte võtta liiga suuri riske, saada aru enda võimete piiridest ja koha iseärasusest. Kui vana Laiuse talukoht soetatud sai, siis esialgu oli see mõeldud vaid suvekoduks. Tasapisi, kui hakkasime mõtlema, mida teha vanade taluhoonetega, tuli aga veendumus, et sellest võiks saada suveperioodil meie töö - talvine töö ootab meid hetkel veel pealinnas. Ideid polnud vaja kaugelt otsida - saime oma igapäeva tegevused - koolitused, töötoad, sündmused, jms lihtsalt tuua nn maale kaasa. Usun, et see on ka olnud meie ettevõtjatena ellujäämise üks olulisemaid alustalasid - meil oli juba olemas oma kliendibaas, oskused, võrgustik, mis võimaldas kohe esimesel tegutsemisaastal juba rida sündmuseid läbi viia.
Mäletan, et algusaastail keegi küsis - jälle üks koolituskeskus, miks? Kas teate ka, kui raske on saada firmasid oma koolitusi läbi viima kusagile turismitallu? Aga meie ju ei ole turismitalu, püüdsin siis selgitada. Me ei tahagi enda juurde koolitusi, kus vajatakse steriilset ruumi dataprojektorist pildi näitamiseks ja mõnusat õhtust jõmisemist saunalaval. Me olemegi teistmoodi. Omamoodi. Me tahame teha ise ja võõrustada oma õuel sündmusi, mis oleks meile oluliste väärtustega - toetaksid jätkusuutlikku ilmavaadet, inimese enesearengut, oleksid keskkonnateadlikud, põliskultuure au sees hoidvad, nii vaimset kui füüsilist tervist väärtustavad. Eks seepärast, et me nii omamoodi oleme, on külapeal meie kohta liikvel igasuguseid legende, kõik omamoodi vahvad. Ja see ongi normaalne - me ju tulime juba ammu väljakujunenud külaühiskonda ja hakkasime tegema midagi täiesti arusaamatut. Mäletan, et isegi üks naaber ei suutnud ära imestada, et misasja me siia “eikuhugimaale” ära kaotasime. Too naaber ennustas, et üle ühe suve me vastu ei pea. Aga elu on näidanud muud.
Kui üks mu tuttav räägib ikka sellest, et tema ei julge oma turismitalus enne kedagi vastu võtta, kui kõik on viimase piirini timmitud, siis meie tegime kohe otsuse, et peame alustama kohe ja arenema orgaaniliselt, vastavalt oma võimalustele. Viimase detaili paikaloksumist võib ju aastakümneid oodata, eriti kui investeerimisvahendid on piiratud. Esimene sündmus, 2014. aasta kevadel võtab praegu muigama - selleks hetkeks oli valmis vaid üks hoone, aga sellel polnud veel küttekeha sees. Välitualettidel puudusid uksed ja nende asemel olid paksud kardinad, mille stabiilsuse tagamiseks veel viimasel hetkel enne külaliste saabumist sai laudu raskuseks külge needitud. Esimesed üritused olidki tagantjärgi mõteldes nagu mõnes Woody Alleni filmis - loomulikult tuli keset juunikuud maha rahe ja koolitushoone oli jahe nagu kelder, väliköögiks olnud vana maja varemetes vaatas asjatundlikult pudrukeetmist pealt mitu hiirepoissi, sauna veel polnud ja külalised pidid käima pesemas meie enda maja väikese boileriga pesuruumis, püstkojatelgid lendasid pidevalt minema, sest me polnud veel harjunud Hundiallika tuultega, vesi oli kohati nii rauane, et isegi joogikruusi põhja jäi punane rant jne. Aga jäime ellu! Minu suurimaks üllatuseks oli aga inimeste tagasiside, kes leidsid, et meil on tore ja meiega on tore, isegi siis kui tegelikult oli kõik veel rohkem kui poolik. Mis paneb mõtlema, et vahel on see, mis inimesi kõnetab, üleüldse mitte värskelt tärgeldatud lumivalge servjett.
Mis üritused need siis on, mida me teeme ja võõrustame? Nendeks on erinevad jooga- ja meditatsioonilaagrid, mitmed erinevad taimeravikursused, indiaanilaagrid, põlisrahvaste kultuuri ja traditsioone tutvustavad laagrid, jätkusuutlikku eluviisi kursused, mitmed mõttetalgud ja ajurünnakud, aga ka näiteks rahvusvahelise Teeme Ära! suvepäevi oleme võõrustanud. Põhilised eestvedajad on pererahvas ise, aga juba mitu suve on meil abis ka inimene, kes tegeleb aiamaaga ja köögiga. Ja meil on käinud mitmeid vabatahtlikke kaasa löömas - kõige kaugem vabatahtlik oli lausa Uus-Meremaalt. Ka külaliste hulgas on meil palju rahvusvahelist seltskonda - näiteks 2019. aastal käis meil inimesi Austraaliast, Brasiiliast, USAst, Nepaalist, Bhutanist, ja paljudest Euroopa riikidest. Tore on ka neile rääkida eesti pärimusest, kommetest ja tutvustada suitsusauna tavasid. Ma arvan, et nad viivad koju kaasa palju põnevaid lugusid Eestimaa kohta. 
See, et kaasata ka Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid, tundus olevat algusest peale mõistlik tegu. Nii koolitushoone ülesehitamine, aida renoveerimine, veepuhastussüsteem, välikäimlad- ja dušid ja päris mitu muud asja on tehtud erinevate toetusprojektide abil - osaliselt kasutades LEADER projektide abi, osaliselt PRIA otsetoetuseid. Kui ausalt tagasi vaadata, siis lisaks rahalisele toetusele (mis on olnud alati väiksem kui 40% kogu projekti kulust) kõige suurem abi on olnud rahastusest selleks, et hoida enda tegemisi graafikus. Päris mitu korda on olnud tunne, kui ehitus läheb kallimaks kui planeeritud, midagi ei saa täpselt nii teha, nagu esialgselt kavas, kui midagi ebaõnnestub, et lööks käega, võtaks aja maha ja vaataks mõne aasta pärast edasi. Teades aga, et rahastuse saamine sõltub projekti õigeaegsest lõpetamisest, on see olnud mõnusalt distsiplineeriv. Lõpuks on selgunud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Seni oleme kõik projektid õigeaegselt suutnud lõpetada ja saanud ka toetusraha täies mahus kätte. Muidugi tahaks vahel, et bürokraatiat oleks vähem - kes seda ei tahaks. Aga eks see ole valikute küsimus. Hetkel on meie valikud olnud siiski pigem toetuste kaasamine. Ka järgmine suurprojekt - ja see on talvehoone ehitus - on elluviimisel koos struktuurifondide rahastusega. Peale seda projekti on plaanis ka külmal perioodil uksed avada ja natuke suurtest investeeringutest puhata - kuigi ideid, mida teha võiks ja tuleks on küllaga veel. Aga lõpuks on iga toetuse taotlemine ju ka omamoodi projekt, suur töö ja ettevõtmine, ja see aeg tuleb kusagilt leida. Ning kui otsus juhtub olevat negatiivne, tekib paratamatult mõte, kas ehk selle ajaga ei oleks saanud midagi muud ära teha. Mikroettevõtjad on ju elupõliselt ajahädas.
Omamoodi ime on see, et me asume nii imekauni looduse keskel - vaid kiviviske kaugusel on kümneid vaatamisväärsuseid - Setomaa, Härmä müürid, Ootsipalu hiiglased, Meenikunno raba oma Valgjärve ja Mustjärvega, Puutli puukirik, Vana-Vastseliina jne jne. Viimastel aastatel on tavaks saanud ka see, et inimesed meile mõnele koolitusele või sündmusele tulles võtavad pärast veel päeva või paar, et lähiümbruses ringi sõita. Ma arvan, et me oleme päris head Kagu-Eesti saadikud nii eestlaste, kui ka välismaalaste jaoks. Pooleldi saladuskatte all võime avaldada, et nii mõnigi meie tuttav otsib samamoodi vana talukohta meie lähedusse ja üks neist soetas hiljuti imelise maamaja meile õige lähedal. Kes teab, ehk polegi me niiväga “eikusagilmaal”.
Kokkuvõtteks - kuigi me ei ole ehk päris tavapärane koolituskeskus, oleme me avatud end tutvustama ja toredaid sündmuseid ja inimesi võõrustama. Need kes meil külas käinud, teavad rääkida, et oleme täiesti tavaliste inimeste moodi.
Kaia-Kaire Hunt
Toomas Trapido
Facebook: Hundiallika Retriidi- ja koolituskeskus
Hundiallika Retriidi- ja koolituskeskuse projektidest loe lähemalt siit.
